Kuidas valida ja määrata eurovolinikku

Mida lähemale sügisele, seda suurema tähelepanu omandab küsimus meie järgmisest esindajast Euroopa Komisjonis. Tõsi, kui täpne olla, siis jutt pole mitte esindajast, vaid Eesti poolt nimetatud volinikust Euroopa Komisjoni järgmises koosseisus.

Meie mitmed meediaväljaanded on juba mõnda aega püüdnud mõistatada, kuidas ja mil moel Eesti poolt nimetatud volinik ametisse saab. Tänaseks on teada, et suure tõenäosusega võiks uus komisjoni koosseis kokku tulle pärast 1. novembrit. See aga tähendab, et Eestil on veidi aega oma otsuse tegemiseks.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena näeksin eelolevat protsessi sellisena. Esiteks peaks see olema läbipaistev ja kõigile arusaadav. Seda sellepärast, et tegemist ei ole valimise ja seeläbi vahetu poliitilise vastutuse võtmisega, vaid Eestile kõrgeima rahvusvahelise ametikoha täitmisega.

Nagu 2004. aastal nii ka nüüd määrab uue voliniku valitsus. See on üldine tava Euroopas. Seetõttu on väga tõenäoline, et Eesti volinik tuleb kas Reformierakonnast või IRList. Minu teada on Reformierakond rääkinud Siim Kallase jätkamise toetamisest, IRL pole teemat veel arutanud. Mingit arutelu pole seetõttu ka valitsuse tasandil olnud.

Kui ühiskandidaat on selgunud, tuleks otsustamise eelfaas viia kindlasti ka parlamenti. Sarnaselt, nagu väliskomisjon tutvub Eesti uute suursaadiku kandidaatidega, nii peaks ka Euroopa Liidu asjade komisjon tutvuma Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadiga. Kuulamised ei omaks küll siduvat juriidilist, vaid soovituslikku iseloomu.

Riigikogu eurokomisjon on vastvalt seadusele üheks keskseks kohaks Eesti tegevust Euroopa Liidus puudutavas otsustusprotsessis. Seetõttu on igati loogiline, et ka Euroopa kõrgetele ametikohtadele määratavad isikud tutvustaksid enne lõppotsuse tegemist valitsuse poolt ka parlamendikomisjonile oma seisukohti.

Eesti esimest viit aastat Euroopa Liidus analüüsides jõudis Riigikogu komisjon järeldusele, et eelkirjeldatud menetlus vastaks kõigiti meie heale väljakujunenud praktikale.

Eestile on kõige olulisem selle juures, et meie kandidaat näiteks Euroopa Komisjoni voliniku kohale oleks võimeline konkureerima võimalikult arvestatavama positsiooni eest. Senine kogemus on Eestile olnud kindlasti positiivne.

Mille järgi teatakse Eestit Euroopas?

Hommikuses Kuku raadio intervjuus rääkisime sellest, kuidas on viimasel ajal muutunud Venemaa kuvand maailmas. Jutu ajendiks oli Pew uuringukeskuse järjekordne ülevaade globaalsetest kuvanditrendidest.

Samas oleks väga huvitav hoopiski teada seda, kuidas on näiteks meie enda tuntus kasvõi Euroopas viimasel viiel aastal muutunud või et mille järgi üldse Eestit teatakse? Euroopa Komisjon võiks minu arvates läbi viia vastava uuringu, kus võiksid peegelduda kõigi liikmesmaade kuvandid.

Mida selline uuring meile annaks? Kindlasti aitaks see näidata, milline on meist loodud laiem meediapilt ning millised teemad on meie kohta rahvusvaheliselt kõige enam jälje jätnud.

Võiksime ehk teada saada, kui palju Eestit üldse tuntakse, kui palju peetakse meid huvitavaks turismisihtkohaks, milline võiks olla meie atraktiivsus ettevõtjatele, millised on meie kuvandi pahupooled ja nii edasi.

Arvestades seda, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel on käsutada kümneid miljoneid kroone Eesti tutvustamiseks (mis on kindlasti väga oluline tegevus), oleks hää, kui kavandatavate projektide ja rahakulutuste aluseks oleks mõni taoline laiem uuring.

EL missioon Georgias peab tugevnema

Euroopa Liidu välisministrid otsustasid eile ettearvatult pikendada vaatlusmissiooni Georgias kuni järgmise aasta septembrini. See on kindlasti väga oluline sõnum, sest pärast ÜRO ja OSCE missioonide lõppu on Euroopa Liit ainus kohapeal olukorda monitooriv rahvusvaheline missioon.

Samas on selge, et vaatlusmissiooni tänane staatus ja vahendid tagavad olukorra jälgimiseks vaid kõige minimaalsemad võimalused. Seepärast on väga oluline, et sügisel peetava uue arutelu käigus võtaksid Euroopa Liidu välisministrid otsustada nii USA kui Türgi kaasamise missiooni, aga ka missiooni enda tehnilise varustuse täiustamise.

Eile ei leidnud liikmesmaad kahjuks üksmeelt kolmandate osapoolt kaasamises. Kõlasid koguni arvamused, et Türgi ja USA osalus võiks provotseerida uusi intsidente. Nii väitis näiteks Prantsusmaa välisminister Kouchner. Eesti, Leedu, Soome, Suurbritannia ja Poola seevastu olid arvamusel, et missioon peaks täienema ka USA ja Türgi osalusel.

Venemaa avaldas koheselt vastuseisu USA võimalikule osalusele missioonis, viidates sellele, et Ühendriigid on varustanud Georgiat relvadega. Samas on just Moskva blokeerinud ÜRO ja OSCE tegevuse Georgias ning pole lubanud Euroopa Liidu missiooni okupeeritud aladele Lõuna-Osseetias ja Abhaasias.

Milibandi kõne NATOs ja Eesti panus

Briti välisminister David Miliband pidas täna hea kõne NATO peakorteris Afganistani teemadel. Ta tõi selles välja kolm peamist poliitilist eesmärki või strateegilist pealiini, millises suunas NATO missioon Afganistanis peaks edasi kulgema.

Mulle tundub, et kõik kolm küsimust on väga aktuaalsed ning võivad edu korral anda ka mingeid tulemusi Afganistanis elementaarselt toimiva riigikorralduse loomisel. Esiteks rääkis Miliband ühiskonna reintegratsioonist ning leppimisest seal, kus see võimalik. Teiseks poliitilise strateegia suunaks on kogu Afganistani elanikkond, kes vajab kinnitust, et NATO jääb riiki kuni selle iseseiva ja ohtudeta toimimise tagamiseni. Ja seda nii tsiviil- kui julgeolekualaste ülesannete mõttes. Kolmandaks strateegiliseks nurgakiviks on Milibandi arvateson regionaalne poliitika, mis peaks naabrites (eeskätt Pakistan ja Iraan) tekitama Afganistani suhtes suuremat lugupidamist.

Kuid eriti tahaksin ma Milibandi kiita viidete eest, mida ta tegi seoses Eesti tsiviil- ja militaarkoostööga Afganistani Helmandi provintsis koos brittidega. See pole olnud kuigi tavaline, et briti tipp-poliitikud on sedavõrd selgel viisil Eesti rolli välja toonud. Nüüd on see tehtud ning sellega ka kiitus Milibandile.

"British, Danish, Estonian and Afghan troops have pushed the Taliban out of Babaji. This has extended the writ of Afghan government, linking the provincial capital Lashkar Gar with the economic centre of Gereshk and bringing tens of thousands of people under Afghan government control," ütles Miliband viidates viimase aja edule Helmandis.

"In Helmand British, American, Danish and Estonian civilian and military staff are working to help build schools, provide clean water and electricity, surface roads and support agriculture," kiitis Miliband oma koalitsioonikaaslasi ka tsiviilkoostöö edendamisel.

Uus näide viha külvavast propagandast

Vene telekanal RTR näitas oma õhtuses uudistesaates oodatult üdini propagandistlikku Eesti-vastast uudisnuppu täna Sinimägedes toimunud mälestusürituselt. See oli järjekordne annus vihkamist ning "ajaloo võltsimise" vastu võitlemist oma "tuntud headuses".

Kui võtta tavavenelase kontekst, kes jälgib seda uudist kusagilt Venemaa väikelinnast, siis jääb Eestist küll mulje, et ainukesteks oma riigi patriootideks on Mark Sirõk ja temasugused. Ülejäänud (ehk siis tegelikult kogu eesti ühiskond) on fašistid, kes "vihkavad Venemaad ning püüavad taaselustada natsismi".

Loomulikult oli Vene välisministeerium pühapäevale vaatamata kiirelt teinud pressiteate, milles taunis Sinimägede üritust ning hurjutas Euroopa Liidu kallal sellega, et talub oma liikmesriigis sellist "natsimeelsust".

Tegelikult oli see ja ka üldse Venemaa kesktelevisiooni uudissaated päris tänuväärne materjal nendele, kes püüavad aru saada Moskva välispoliitilistest hoiakutest. Vist ei lähe mööda ühtegi päeva, kui negatiivsel või isegi ründaval toonil pole esitletud lugusid Venemaa lähinaabrite (eriti Gruusia, Ukraina, Balti riigid) vastu.

Kogu selle loo lühike järeldus on ilmne: mõjuväljapoliitika on täies hoos ning Venemaa ei ole veel kaugeltki leppinud kunagise impeeriumi ruumis oma sõnaõiguse (taas)kehtestamisest.

Väike värskendus Eesti e-riigi mainele

Alates sellest nädalast on Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni tegemised jälgitavad ka Facebookis ja Twitteris. Eesti e-riigi maine vajab ju pidevalt turgutamist, mistõttu oleks hää, kui interneti moodsa peatänavaga ühineksid ka teised meie avalikus ruumis toimivad asutused.

Kiitusega võib öelda, et välisministeerium, mitmed meie saatkonnad ja erakonnad on meist ette jõudnud. Tublid! Aga president, peaminister, õiguskantsler, ministeeriumid, ka Riigikogu tervikuna?

Pressiesindajad võiksid ju selle väga efektiivse infolevitamisvahendi jõudsalt kasutusele võtta. Asi ei maksa midagi, efekt aga missugune. Eriti hää on see ju kulude kokkuhoidmise tingimustes.

Kui USA presidendil või sealsel riigidepartemangul sobib nendes meediaruumides toimida, siis oleks Eestiski ju viimane aeg rongile hüpata!

Gazpromi palgaline ei sobi Euroopa juhiks

Mida lähemale Lissaboni leppe jõustumisele, seda enam on hakatud spekuleerima Euroopa Liidu kahe kõrge ametikoha täitmise üle. Nii Euroopa Liidu presidendi kui ühenduse "välisministri" kohale on pakutud juba terve rida nimesid.

Loomulikult on täna veel veidi vara teha ennatlikke järeldusi ühe või teise persooni võimalustest. Silmas tuleb pidada muidugi seda, et Euroopa tippjuhtide kohad määratakse mitte otseste valimiste, vaid poliitilise kombinatoorika põhjal.

Kuigi Euroopa Parlamendi valimised andsid üldise jõudude vahekorra, jätab see siiski poliitilise vastutuse küsimuse hägusaks. Viimane on ka kindlasti üks põhjus, miks Euroopa kodanike usaldus Brüsseli vastu nii madal on.

Kui võtta neli pluss üks kohta (Euroopa Komisjoni president, Euroopa Parlamendi eesistuja, Euroopa Liidu president, välisminister ja lisaks NATO peasekretär), siis kolm nendest on täidetud.

Kolmest kaks esindavad konservatiive (kes teatavasti võitsid Euroopa valimised) ning kaks väiksemaid riike. Olemas on nii Põhjala, Lõuna kui Ida-Euroopa esindatus. Seega võiks arvata, et kahele järele jäänud kohale on head võimalused kindlasti sotsidel ning vähemalt ühel suurriigil.

Kui rahvusparlamentidel oleks siin mingi sõnaõigus, siis pakuksin omalt poolt välja, et presidendi kohale võiks kandideerida Tony Blair ning välisministriks Carl Bildt. Nii oleks üldine tasakaal paigas ning Euroopa tippkohad täidetud ka tõepoolest rahvusvaheliselt läbilöönud poliitikutega.

Nendest kahest (Blair ja Bildt) on ilmselgelt keerulisema võimaluse ees Rootsi välisminister, sest tema sirgeseljalisus ning välispoliitiline autoriteet võivad nii mõnelegi mitte meeldida. Eriti lõunapoolsetes riikides. Ka pole välistatud, et näiteks Prantsusmaa võiks ihaldada välisministri kohta endale. Kuid elame-näeme.

Ajakirjanduses tehtud vihjed ühe Nord Streami palgalise lootustest saada Euroopa Liidu presidendiks pean küll mõneti kummaliseks. Kõigile on teada, et Gazpromi enamusosalusega firma on sisuliselt Euroopa Liidu naaberriigi välispoliitiliseks tööriistaks, mistõttu ka selle teenistuses olevad inimesed pole sobilikud sedavõrd vastutusrikkale liidrikohale Euroopas. Ükskõik siis, milline nende varasem CV välja näeb.

Vene välisministeeriumilt mõistlik avaldus

Vene välisministeeriumi ametlik esindaja Andrei Nesterenko tegi eile kõigiti mõistliku avalduse, kui ta nimetas fondi "Venelased" ideed "venelase kaardi" väljaandmisest Ukrainas, Moldovas, Kasahstanis ja Balti riikides provokatsiooniks.

Tuletan meelde, et 9. juulil teatas ühiskondliku fondi "Venelased" juht Leonid Šeršnjov Moskvas, et vaatamata välisministeeriumi ükskõiksusele alustatakse "venelase kaartide" jagamist endise Nõukogude Liidu territooriumil.

Kaardi võib taotleda igaüks, kes tunneb lähedust Venemaale ning vene ideele ja on valmis võtma seeläbi ka kohustusi. Vastuteenena lubati mitmekordset tasuta viisat Venemaale, töö- ja õppimisvõimalusi, ajateenimist ja muud Venemaal.

Esimene kaart väljastati postuumselt kirjanik Nikolai Gogolile. Ilmselt püüti seega näidata ukraina ja vene rahva ühtsust. Kui lugeda fondi materjale, siis kogu projekt on kantud kadunud impeeriumi varjamatust tagasitahtmisest. "Venelase kaarti" peetakse otse Venemaa taasühinemise tehnoloogiaks.

Muide, selle fondiga ja kaartide jagamisega on seotud ka selline marurahvuslik ühendus kui "Kõik Venelased". Nende koduleheküljel kutsutakse avalikult üles koostama Venemaa vaenlaste nimekirja.

Tõele au andes poleks Venemaa välisministeeriumilt ka teist reaktsiooni oodanud,. Tegemist on sulaselge provokatsiooniga. Pealegi lubavad fondi tegelased asju, milleks Venemaa pole riiklikult mingilgi viisil valmis. Olgu need siis tasuta viisad või vabad tööload ja muu.

See muidugi ei tähenda, et Venemaa vähendaks oma tähelepanu kaasmaalaste suunal. Pigem vastupidi. Kaasmaalaste seadus on täiendamisel ning seal on juttu ka isikuid puudutavatest dokumentidest. Eks ole peagi näha, milliseks kujuneb Moskva ametlik poliitika kaasmaalaste suunal.

Suur Jupiter, tühine Maa

Esmaspäeval Austraalia amatöörastronoomi poolt avastatud väidetav komeedi ja Jupiteri kokkupõrkejälg pani mind kõige enam mõtlema Maa suhtelisele tühisusele. See valge täpp seal pildil (foto: NASA) on ei rohkem ega vähem kui Maa suurune.

Gaasihiiglase Jupiteri suurus võrreldes Maaga on mõistagi hästi teada. Jupiter on kaks ja pool korda suurem kui kõik teised Päikesesüsteemi planeedid kokku. Seepärast ongi see "täpp" Jupiteril ikka väga kõnekas.

Kasvõi hetkekski paneb see mõtlema, kui tühised on universumi kontekstis need mured, millega meie siin Maal iga päev kokku puutume. Üks kosmoses ringlev kamaks võib kiirelt kõik olematuks muuta.

Kas vesi võib põhjustada tuumasõda?

Inimtegevuseks vajalikud ressursid on läbi aegade olnud väiksemate ja suuremate konfliktide üheks ajendiks. 21. sajand pole siin mingiks erandiks. Paljud tänased konfliktid omavad kokkupuudet eeskätt kontrolliga energiaressursside üle.

Venemaa rahvusliku julgeoleku strateegia aastani 2020 ütleb näiteks otse, et energiajulgeolek võib viia eriti Lõuna-Kaukaasias ja Kesk-Aasias konfliktide puhkemiseni. Suuri vaidlusi võib tekitada ka kliimamõjutuste tõttu avaneva Arktika ressursside jaotus.

Kuid energiaressursid pole kaugeltki ainsad võimalikud konfliktitekitajad. Üha enam on probleeme loomas kontroll vee või täpsemini magevee ressursside üle. Eriti terav on see probleem juba täna kogu laiemas Lähis-Idas.

Üks viimaseid vastavasisulisi analüüse annab väga huvitava ja detailse ülevaate veeprobleemidest kahe tuumariigi - India ja Pakistani suhetes. Nagu nähtub, algasid kaasaegsed veevaidlused juba enam kui poolsada aastat tagasi (vaata Indus Water Treaty, 1960). Tänaseks on aga olukord järk-järgult teravnenud.

Regioonis kiirelt kasvav rahvaarv, püsiv vaidlus Kashmiri üle ning India võimalused Pakistani suunduvate jõgede "tammistamiseks" võivad viia olukorrani, kus mõnede analüütikute arvates võib juba 2013. aastal Pakistanist kujuneda püsiva katastroofi piirkond.

Nii on üks Pakistani juhtiva ajalehe toimetaja öelnud, et kui "meie veeprobleemide lahendamiseks tuleb meil alustada tuumasõda India vastu, siis me seda ka teeme". Küll mitte nii dramaatiliselt, kuid ikkagi piisava selgusega teatas eelmisel kuul Pakistani välisminister Quresh, et veeprobleemide lahendamata jätmine võib viia konfliktideni.

Kui tahad teada, kuidas inimene Kuul käis

Poliitilised superstaarid ei ole demokraadid

USA president Barack Obama on nautinud viimastel kuudel tõelise superstaari staatust. Veel poolteist aastat tagasi ei teadnud temast maailmas tõsiselt keegi. Täna on mõned emotsionaalsed kommentaatorid teda võrrelnud rokitähe staatusega, kellel on miljoneid fänne üle maailma.

Kuid Obama pole rokitäht. Demokraatliku riigi presidendina ei saa ta olla jäägitult positiivne figuur. Normaalselt toimiva vaba ühiskonna aluseks on arvamuste paljusus. Üks asi on vähese vastutusega deklaratiivses kampaaniamelus ning kirutud presidendi järel särada, teine aga reaalselt kokku puutuda konkreetsete probleemide lahendamisega.

Nii ongi reaalne maailm seisu korrigeerimas. Viimased küsitlused näitavad, et Obama jäägitu populaarsus hakkab tasapisi hõrenema. Esimest korda oma presidendiks oleku ajal on rahva toetus langenud alla 60 protsendi (mis on siiski endiselt kõrge). Eriti on USAs praegu teemaks tervishoiureform, mis on leidnud Kongressis tugevat vastuseisu.

Ainuüksi sellised rasked teemad kui majanduskriis kodus rekordilise eelarvedefitsiidiga ning lõputuna paistev sõda Afganistanis ei ole kuigi kerged väljakutsed. Eriti siis, kui eesmärk on olla populaarne.

Poliitilised superstaarid pole demokraadid. Need saavad olla vaid despoodid, kes valitsevad kinnist ning hirmuga koos hoitud riiki. Poliitilised superstaarid olid Hitler ja Stalin. Täna võib pisemaid kandidaate nende kõrvale passitada, kuid õnneks pole keegi sellist mõõtu võtta suutnud. Siit võiks ju järeldada, et poliitilised superstaarid on maailmale pigem ohuks.

President Obama tegelik suurus ning tugevus ilmneb alles paari aasta pärast. Just selleks ajaks peaks olema selge, mis on saanud tema "avatud uste välispoliitikast" ning koduse majanduse toimekõvera mõjutamisest.

Island tugevdaks Euroopa Liidus Põhjalat

Eestil pole kindlasti miskit selle vastu, kui Euroopa Liit saaks Islandi näol omale uue liikme. See samm tugevdaks kahtlemata Põhjala riikide positsioone Euroopa Liidus ning paneks ehk Norragi ühel hetkel taas liitumise peale mõtlema.

Islandi parlamendi tänane otsus toetada liitumisavalduse esitamist Euroopa Liidule avab täiesti uue arengu ühenduse võimalikus laienemissuunas. Loomulikult ei tähenda parlamendi otsus veel iseenesest liitumise teokssaamist.

Esiteks peab Euroopa Liit oma arvamuse esitama. Laienemisvoliniku Olli Rehni ning liikmesriikide varasemad vihjed on Islandile pigem positiivsed. Samas on päris selge, et võimalike liitumiskõneluste peamiseks küsimuseks kujuneks kalandustemaatika. Ja see ei pruugi anda kuigi kiireid tulemusi.

Isegi kui Island suudaks liitumiskõnelused läbida rekordkiirusel, pole veel kindel islandlaste endi seisukoht. Hetkel on see peaaegu pooleks. Nii pole referendumi tulemust võimalik täna ennustada. Ka parlamendis sai otsus vaid viiehäälelise enamuse.

Ja ikkagi, kui Island suudaks liitumistoimingud läbida suuremate probleemideta, leiaks reaalne ühinemine aset mitte enne 2011. aastat.

Estemirova tapmine ja Medvedevi uurimine

Natalja Estemirova (foto: Reuters) oli väga julge naine. Kui mina temaga viimati 2006. aastal Groznõis kohtusin, jättis ta mulje kartmatust ja missioonitundelisest inimesest. Mõneti tundus tema töö inimeste õiguste kaitsmisel juba siis võimatu missioonina või anomaaliana, sest tema koduvabariigis valitsev olukord välistas tegelikult sellise tegevsue. Meie kohtumine leidis aset ajal, mil tema väga hea sõbra Anna Politkovskaja mõrvast Moskvas oli möödunud napilt kuu aega.

Nüüd on ka Estemirova lahkunud. Lahkunud viisil, mis šokeerib kõiki, kes peavad vähegi tähtsaks inimväärikust ning meie kõigi õigust elule. Kahjuks on tõsine kartus, et see mõrv jääb sama moodi lahendamata, nii nagu mitmed varasemad tapetud Venemaa tänaste võimude kritiseerijad.

President Medvedev andis korralduse välja selgitada tapjad ning tuua süüdlased kohtupinki. Igati tervitatav avaldus. Sama kuulutas ka Ramzan Kadõrov, Tšetšeenia hirmuvalitsejast president.

Kahjuks ei veena need avaldused, et Estemirova tapmine jõuaks kaugemale võimalikust "näidisprotsessist" või jääb üldse lahenduseta. Miks on siiani lahenduseta Anna Politkovskaja ja mitmete tema ametivendade (Venemaal on alates 2000 tapetud 16 ajakirjanikku) tapmine, miks püütakse fabritseeritud süüdistuste alusel suruda Mihhail Hodorkovski eluaegsesse vangistusse, miks valitseb Tšetšeenias ja mujal Venemaal võimude poolt soositud karistamatuse õhkkond.

Kõik see on võimalik vaid sellepärast, et inimõigused ja demokraatlikud väärtused on jalamatiks paljudele, kes täna püüavad Venemaad taas "suureks" teha. Kahjuks on Lääne demokraatiad liiga kergekäeliselt unustanud ehk andestanud varasemad jõhkrad mõrvad. See aga on omakorda innustanud neid, kes on valmis tegema kõik oma puutumatu võimutäiuse kaitsmiseks.

Venemaa innukas võitlus kommunismi kuritegude rahvusvahelise tunnustamise vastu näitab, et sellega püütakse tähelepanu kõrvale juhtida kodumaal valitsevast olukorrast. Estemirova tapmine kahjuks kinnitab, et natsismi ja kommunismi kuritegude võrdsustamine on tähtis just selleks, et vältida nende hirmsate kuritegude kordumist täna.

"Tänapäeval määrab inimeste mõtetes ja tegudes korra lintshikohus. Silm silma ja hammas hamba vastu. Meile laskub sünge pimedus, millest oleme roomanud välja mitu Nõukogude aastakümmet. Meie põhiseadus on suremas, vaatamata põhiseaduse tagaja olemasolule riigis. Ja matuste eest on määratud vastutama FSB," kirjutas Politkovskaja mõned kuud enne surma.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja teised demokraatia ja inimõiguste eest seisvad rahvusvahelised organisatsioonid on kohustatud tõstma kogu selle teema kannatliku järjekindlusega esiplaanile. Vastasel korral võib sarnaste kuritegude "allaneelamine" kujuneda tõsiseks ohuks kõigepealt Venemaale endale ning laiemalt kogu Euroopale. Litvinenko mõrv oli ju üks sellest reast.

Püüdes aru saada USA välispoliitikast

Kolmapäeva pärastlõunal pidas USA välisminister Hillary Clinton välispoliitilise kõne Washingtonis Välissuhete Nõukogus. Kõne teksti lugema asudes püüdsin tabada, mis on hetkel Foggy Bottomi töölaual esireas.

Alljärgnevalt siis mõned rõhuasetused ning järeldused Clintoni kõnest.

"President Obama has led us to think outside the usual boundaries. He has launched a new era of engagement based on common interest, shared values and mutual respect."

"Liberty, democracy, justice and opportunity underline our priorities."

"No nation can meet these challenges alone, no challenge can be met without America."

"We will not hesitate to defend our friends, our interests, and above all, our people vigorously and when necessary with the world's strongest military."

"Smart power translates into specific policy approaches in five areas. First, we intend to update and create vehicles for cooperation with our partners; second, we will pursue principled engagement with those who disagree with us; third, we will elevate development as a core pillar of American power; fourth, we will integrate civilian and military action in conflict areas; and fifth, we will leverage key sources of American power, including our economic strength and the power of our example."

"I believe NATO is the greatest alliance in history. But it was built for the Cold War. The new NATO is a democratic community of nearly a billion people stretching from the Baltics in the East to Alaska in the West. We are working to update its strategic concept so that is as effective in this century it was in the last."

"We will also put special emphasis on encouraging major and emerging global powers - China, India, Russia and Brazil, as well as Turkey, Indonesia and South Africa - to be full partners in tackling the global agenda. I want to underscore the importance of this task, and my personal commitment to it. These states are vital to achieving solutions to the shared problems and advancing our priorities - nonproliferation, counterterrorism, economic growth, climate change, among others. With these states, we will stand firm on our principles even as we seek common ground."

"If we don't invest in diplomacy and development, we will end up paying a lot more for conflicts and their consequences."

Need on vaid mõned väljavõtted Clintoni kõnest. Mulle jäi sellest kaksipidine tunne. Esiteks püüab uus administratsioon ja Foggy Bottom sealhulgas taibukamalt kombineerida soft and real power. Võimalik, et tänases maailma (ja USA) majanduslikus ning julgeolekuseisus on see üks väheseid valikuid.

Teisalt siiski ei veennud Clinton, et president Obama algatatud "avatud uste poliitikal" oleks täna sügavam ning läbimõeldum strateegia. Täpsemini jättis ta endiselt vastamata küsimusele: kuidas üha enam reaalpolitiseeruvas maailmas kaitsta vabaduse ja õigluse põhimõtteid, mis nii tähtsad USAle ja tema liitlastele.

Kas Eesti saaks vabaneda "fašismist"?

Argo Ideon on tänases Postimehes teinud lühikese ülevaate ühest väga "värvikast" vestlusringist Komsomolskaja Pravda veergudel. Arusaadavalt on see tekitanud suure arvamustelaviini ning lisanud kuhjaga emotsionaalset laengut niigi tundlikusse teemasse.

Loo peakangelane Mihhail Deljagin on tuntud kui Moskvas tegutsev ning mitmelegi sealsele poliitikule nõu andnud majandusanalüütik. Olen temaga mõnel korral kohtunud ning siis on ta jätnud küllaltki aruka tegelase mulje. Nüüd aga kordab temagi - Nõukogude Liidu "pärlist" Eestist on äkitselt saanud fašistlik riik, mis on teel 1930ndatest aastatest tuntud tupikusse. Ainus viis suhteid Venemaaga parandada, oleks loobumine fašismist, nendib Deljagin.

Nagu ikka, vajavad sellised väljaütlemised tõlkeabi. Loomulikult pole küsimus keeles, vaid ikka meeles. Ehk siis teisiti - mis on deljaginite meelest "Eesti fašism" ning kuidas ja kas sellest saab vabaneda?

Deljagin pole sugugi esimene, kes on levitamas teooriat - Nõukogude Liidus olid Balti riigid esirinnas, nüüd aga majanduskatastroofis ning Euroopa tagahoovis. Ka olevat viimase 8 aasta tõusule kõvasti kaasa aidanud Venemaa tugi ning transiit.

Suure kukkumise taga olevat aga nüüd üheks põhjuseks Eesti "riikliku fašismi" taastootmine ning Vene-vastane poliitika. Ka siin pole Deljagin üksi. Sellist (teadlikku) eksiarvamust levitavad mitmed Moskva "intellektuaalid", uskudes endiselt kadunud impeeriumi "pühasse üritusse".

Huvitav on korrelatsioon: mida autoritaarsemaks ning tsentraliseeritumaks on Venemaa kasvanud, seda "fašistlikumaks" on muutunud Eesti kuvand naaberriigi arvajate-otsustajate hulgas.

Millest siis see fenomen? Aga ei millestki muust, kui kahe (poliitilise) kultuuriruumi üha suuremaks kasvanud kääridest. Selle sisuks on vaba ja demokraatliku õigusriigi põhimõtteid kinnistav Eesti ning samu väärtusi eirav või valikuliselt kasutav Venemaa.

Lisaks loob püsivat emotsionaalset pinget Eesti ja Venemaa rahvuslike identiteetide peatelje käre ristumine, kus satuvad löögi alla väga põhimõttelised teemad. Eestile on see iseseisvuse kaotuse tragöödia Teises maailmasõjas, Venemaale aga suur ja kannatusterohke võit 20. sajandi suurimas konfliktis. Kogu sellises mõõtkavas on ühisosa leidmine mõistagi hapram ning usalduse kasvatamine keeruline.

Seega tähendab mõiste "fašism" kasutamine teatud Vene ringkondadele pelka enesekaitset vaba maailma või teisitimõtlemise eest. Tõele au andes tekkis sarnane nähtamatu eraldusjoon Eesti ja Moskva vahel kohe, kui Punaarmee oli Eesti 1944. aastal "vabastanud".

Deljagin ütleb, loobuge fašismist ja siis saab kõik korda. Mida see tegelikult tähendaks? Tegelikkuses tähendaks see ilmselt Eesti väljaastumist Euroopa Liidust ning NATOst, ühinemist SRÜga, kodakondsuse nullvarianti, vene keele kuulutamist teiseks riigikeeleks, riigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest loobumist ja nii edasi. Kuid isegi see ei oleks võluvitsaks. Vaadake Valgevenet.

Tegelikkuses pole Eesti ja Venemaa keeruliste suhete kiireks lahtiharutamiseks imeravimit olemas. Ajalugu pole lihtsalt võimalik muuta ning selle tekitatud emotsionaalset ja ratsionaalset taustsüsteemi eirata.

Mida aga saab teha, on kannatlikult, järjekindlalt ning oma põhimõtteid meeles pidades jätkata kunagise impeeriumi kaotusvalu tasandamist ning 21. sajandi globaalsele maailmale kohaste suhete arendamist. Tallinna ja Peterburi vahel avatav lennuliiklus 27. juulil on üheks pisikeseks näiteks toimiva koostöö võimalikkusest ka täna ja tulevikus.

Ja lõpetuseks tahaks siiski loota, et Eestit hästi tundev ajakirjanik Galina Sapošnikova võtaks oma klubiga ette rohkem selliseid üritusi, mis püüdleksid kahepoolsete suhete parandamise ning vastastikuse usalduse suurendamise poole.

Buzeki edu avab võimalused ka Eestile

Täna Euroopa Parlamendi presidendiks valitud konservatiiv Jerzy Buzek avab uue ajastu kontindendi poliitilisel kaardil. See ei tähenda mitte üksnes Poola mõjuvõimu tõusu Euroopas, vaid sisuliselt avab võimalused ka teistele Ida- ja Kesk-Eruoopa riikidele.

Buzeki pretsedent tähendab seda, et ka Eesti poliitikud või diplomaadid võiksid tulevikus tõusta rahvusvaheliste organisatsioonide juhtivpositsioonidele. See eeldab muidugi nii järjekindlat tööd kui paljude asjaolude kokkusattumist, kuid alates tänasest ei saa seda enam poliitilise geograafia pärast välistada.

Tunne Kelam (pildil koos Jerzy Buzeki ja Elmar Broekiga) on Euroopa Rahvapartei fraktsioonis kenasti tõestanud, et ka väheste jõududega on võimalik palju korda saata.

Zuroff kompromiteerib Holokausti

Siinmail hästi tuntud natsiküti Efraim Zuroffi tänast arvamuslugu The Jerusalem Postis ei saa kuidagi teisit nimetada, kui Holokausti kompromiteerimiseks ning katseks lahterdada inimsusevastaseid kuritegusid.

Zuroff süüdistab otsesõnu Balti riike kommunismi ja natsismi kuritegude võrdsustamise kampaania algatamises ning seeläbi justkui Holokausti "unikaalse staatuse" kõrvaldamises. Ta kutsub üles võitlema selle vastu, meenutades samas kahtlaselt lähedalt ühe teise "ajaloo võltsimise vastase kampaania" mõtteid.

Zuroff süüdistab Balti riike "loiduses" tegeleda natsikuritegude väljaselgitamise ning süüdlaste karistamisega. Tema meelest on Eesti ja teised riigid tõstnud kommunismi kuritegude teema esile üksnes oma süü puhtakspesemiseks. See on sulaselge ja pahatahtlik vale.

Selline ebasiiras lähenemine viitab minu arvates väga tõsisele probleemile. Esiteks teeb Zuroff sarnaste sõnavõttudega tõsist kahju Holokausti tähendusele. Ühtegi inimsusevastast kuritegu pole võimalik lahterdada, ühte teisest "tähtsamaks" pidada.

Kümnete miljonite inimeste hukkumine kommunismi kuritegude ohvritena on fakt. Zuroff teab suurepäraselt, et nii nagu Holokaust nii ka teised inimsusevastased kuriteod on aegumatud.

Paraku näitab Zuroffi arvamuslugu, kui oluliseks tuleb pidada tuleval kuul Molotov-Ribbentropi pakti 70. aastapäeva tähistamist ning selle salasobingu tähenduse väsimatut seletamist. Loodetavasti teeb meie välisministeerium vaatamata puhkuste ajale kõik endast sõltuva, et seda tähtpäeva arusaadaval viisil ära märkida.

Kuid selles loos on ka midagi head. Zuroffi väga valuline reaktsioon näitab, et kommunismi kuritegude teadvustamine ning nende rahvusvaheline hukkamõistmine on saavutanud laiema arutelu tasandi. Selline tähelepanu on igati teretulnud, sest veel mõned aastad tagasi ei rääkinud nendest inimsusevastastest kuritegudest peale ohvrite keegi.

Tähtis päev Euroopa energiajulgeolekus

Tänast päeva võib julgelt nimetada oluliseks tähiseks Euroopa Liidu energiajulgeoleku ning varustuskindluse kasvatamisel. Ankaras sõlmitav riikidevaheline (Austria, Bulgaaria, Ungari, Rumeenia ja Türgi) kokkulepe Nabucco gaasijuhtme ehitamiseks on suur samm edasi Euroopa energiatarnete Lõunakoridori väljaehitamiseks.

Kuigi enam kui 3000 kilomeetri pikkuse torujuhtme tegelik valmimine ei saa teoks enne viit aastat, muudab just tänane kokkulepe tuntavalt regiooni geostrateegilist pilti. Tooksin vaid mõned vihjed võimalikele edasistele arengutele.

1. Tänase leppega kasvab oluliselt Türgi niigi arvestatav roll energiasillana Euroopa ning Kaspia mere ja Lähis-Ida piirkonna vahel. Ankara positiivne meelemuutus viimastel nädalatel seoses Nabuccoga võib omakorda mõju avaldada käimasolevatele Türgi liitumiskõnelustele Euroopa Liiduga.

2. Nabucco tegelik väljaehitamine eeldab ühtlasi Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika olulist aktiviseerimist kogu regioonis, eriti Lõuna-Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Pole välistatud, et julgeolekuolukord nimetatud regioonis püsib pingeline.

3. Nabucco muudab veelgi olulisemaks Georgia kui transiitmaa territoriaalse terviklikkuse ning iseseisvuse tagamise küsimuse. Selle kinnituseks on ka president Saakašvili osalemine tänasel tseremoonial Ankaras.

4. USA diplomaadid ja poliitikud (Richard Morningstar ja Richard Lugar) on kutsunud Venemaad osalema Nabucco projektis kliendina. Samas nähakse Moskvas tänast sündmust kui tõsist lööki South Streami projekti pihta. Samuti tunnetatakse Venemaa positsioonide nõrgenemist Lõuna-Kaukaasias ja eriti Kesk-Aasias.

5. Nabucco võib avaldada kaksipidist mõju Euroopa energiasuhetele Venemaaga. Positiivse stsenaariumi kohaselt võiks Venemaa kasutada Nabuccot oma usaldusväärsuse kasvatamisel energiatarnijana. See tähendaks muidugi olulist kannapööret nii suhetes Ukraina, Lõuna-Kaukaasia kui Kesk-Aasia (eriti Turkmenistan) riikidega. Venemaa värske rahvusliku julgeoleku strateegia viitab siiski pigem negatiivse stsenaariumi võimalusele. Ehk siis energiaressursse ja tarnimist käsitletakse lahutamatu osana välispoliitilises tööriistavalikus, eriti suhtes oma lähimate naabritega.

6. Ankaras on täna kohal ka Iraagi peaminister Nouri Al-Maliki. Iraagist võib saada üks torujuhtme varustajaid gaasiga, mis märgib Bagdadi tähenduse tugevnemist Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikas.

7. Nabucco tõstatab muu hulgas küsimuse sellestki, millisel viisil on võimalik energiakoostöö Lääne ja Iraani vahel. USA esindajad on selle välistanud, Türgi tahab Teherani kaasamist. Igatahes ei saa välistada tulevikus Iraani kui maailma suuruselt teiste gaasivarude omaniku osalemist Nabucoo varustamisel. Tehnilised võimalused selleks projekti realiseerimisel tekivad.

Nabucco torujuhtmel käes murdemoment

Kõik märgid näitavad, et kauaräägitud ja plaanitud Nabucco torujuhe, mis toob Kaspia mere piirkonna gaasi Euroopasse, võib tõepoolest tegelikkuseks saada. 13. juulil ehk siis ülehomme kirjutavad Austria, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja Türgi alla valitsustevahelisele kokkuleppele, mis annab 8 miljardit eurot maksvale projektile tugeva starditõuke. Kui kõik läheb kavade kohaselt, hakkab Nabucco tööle 2014. aastal.

Tegelikult tuli aga põhiuudis reedel hoopiski Turkmenistanist. Selle gaasirikka riigiga on viimasel ajal Lääne suhted oluliselt soojenenud. Samas on jällegi Gazpromi ja Venemaa läbisaamine Ashabadi uue juhtkonnaga märgatavalt jahenenud. Pärast Venemaale suunduva gaasijuhtme kahtlasevõitu plahvatust aprillis on Turkmenistan kaotamas iga kuu hinnanguliselt 1 miljard dollarit.

Alles hiljuti kuulsin Tallinnat külastanud ühe Lääne suurriigi energiaekspertidelt, kuidas on viimasel ajal muutunud Turkmenistani suhtumine koostöö laiendamisse Euroopaga. Nüüd sai see ka reaalse kinnituse.

Turkmenistani presidendi Kurbangulõ Berdõmuhhamedovi kinnitusel on tema juhitav riik valmis gaasi müüma oma piiridel kõigile, kaasa arvatud ka Nabuccole. See on jõuline ja väga tähenduslik samm, mis oluliselt muudab geopoliitilist kaarti Kaspia mere ümbruses.

Ei maksa unustada, et Turkmenistani maagaasi varud on viimastel hinnangutel kolossaalsed. Ainuüksi Lõuna-Jolotania ja Osmama väljade minimaalne arvestuslik maht (4 triljonit kuupmeetrit) lubaks katta Nabucco läbilaskevõime (31 miljardit kuupeemtrit aastas ehk 5 protsenti ELi vajadustest) järgmiseks 130 aastaks.

Kui see peaks tõesti nii minema, et Turkmenistan suunab osa oma gaasivarusid Euroopa poole, on Nabucco varustuskindlus tagatud. Just viimane on olnud investorite peamiseks mureks.

Samas on päris ilmne, et sedavõrd põhimõtteline ja strateegilise iseloomuga muutus võib enesega kaasa tuua pingeid nii Kesk-Aasias kui Lõuna-Kaukaasias. Need, kes ei tahaks näha Turkmenistani soojenevaid suhteid Läänega, püüavad kindlasti kaikaid kodaraisse visata. Üheks seesuguseks kriisiküsimuseks on Georgia territoriaalne terviklikkus.

Briti saadikutelt väga tugev avaldus

Kui ma mõned nädalad tagasi Tallinnas kohtusin Briti kolleegidega, poleks uskunud, et nende lõppjäreldused Venemaa ja NATO suhetest tulevad sedavõrd jõulised ning otsekoheselt tõetruud pilti peegeldavad.

Briti parlamendi alamkoja kaitsekomitee raport "Venemaa: uus vastasseis?" on igati väärt lugemist. See annab hea ettekujutuse sellest, kuidas NATO ühe mõjukama liikmesriigi parlamendisaadikud hindavad tänast olukorda lääneriikide ja Venemaa suhetes. Eriti soovitan seda lugeda nendel, kes Eestis agaralt kõiki "russofoobideks" sõimavad.

Kaitsekomitee esimehe James Arbuthnoti sõnad on ehk parimaks kokkuvõtteks raportist: "The Government should adopt a hard-headed approach to engagement with Russia, based on the reality of Russia's foreign policy rather than abstract and misleading notions of shared values."

Kogu selle loo juures on mulle eriti tundlik küsimus: millal jõuab Riigikogu nii kaugele, et suudab regulaarselt kokku panna sedasorti raporteid? Olen varasemalt väliskomisjoni ja nüüd Euroopa Liidu asjade komisjoni juhina püüelnud sisuliste raportite suunas, kuid Briti kolleegide tasemeni jääb veel veidi minna. Ometi on just sellised "valged paberid" heaks aluseks poliitiliste debattide muutmiseks sisulisemateks ning edasiviivateks.

Kas sõda on ikka lõppenud?

Vaevalt kolm kuud tagasi teatas Moskva, et nüüdseks on sõda Tšetšeenias lõppenud. See polnud kaugeltki esimene kord, kui föderaaltasand sellise avaldusega esines. Juba 1996. aasta mais andis toonane president Boriss Jeltsin välkvisiidil Groznõisse soomukil allkirja korraldusele lõpetada sõjategevus. Mis järgnes, on kõigile teada.

Paraku on lood samad ka nüüd. Mingist sõjategevuse lõpust või olukorra rahunemisest pole märkigi. Tegelikult on viimase kolme kuuga julgeolekuolukord kogu Põhja-Kaukaasias muutunud oluliselt hapramaks. Teated kokkupõrgetest ning inimohvritest on igapäevased.

Kui veel aastat paar tagasi tundus, et Venemaa föderaalvõimud on Ramzan Kadõrovi näol leidnud lahenduse olukorra kontrollimiseks Tšetšeenias, siis nüüd ollakse taas lõhkise küna ees. Valitud poliitika pole andnud soovitud tulemusi.

Kaukaasia emiraadi eest ning Vene ülemvõimu vastu võitlevate islamistide liider Dokka Umarov kinnitas äsjases intervjuus, et nende juurde on viimastel kuudel jõudsalt kasvanud võitlema tulevate inimeste hulk. Alles jooksis läbi uudis, kus teatati 20 enesetapuründaja valmisolekust operatsioonideks.

Kõik need arengud peaksid tegema Moskvat väga ärevaks. Esiteks on täna pingestunud olukord mitte üksnes Tšetšeenias, vaid sisuliselt kogu Põhja-Kaukaasias. Etniliselt ja religioosselt kirevas ja tundlikus piirkonnas tähendab laienev vägivald konflikti eskaleerumist.

Teiseks kinnitab see föderaalpoliitika ebaõnnestumist Põhja-Kaukaasias. Vägivallale panustamine 1999. aastal (ja varasemalt 1994) on andnud vastupidise tulemuse. Kui veel Dudajevi ajal oli Moskva vastaspooleks niiöelda ilmaliku islami pooldajad, siis täna tuleb tegemist teha hoopis äärmuslikemate jõududega.

Pingestuv olukord ning islamiäärmusluse tugevnemine annavad kindlasti tunda ka teistes Venemaa piirkondades, kus föderaalvõimud pole suutnud pakkuda piisavalt autonoomiat ning alternatiive.

Selle juures ei maksa unustada, et 2014. aasta taliolümpia asupaik on samuti Põhja-Kaukaasias - Sotšis. See omakorda loob "head" võimalused rahvusvahelise suurürituse kasutamiseks hoopis teistel eesmärkidel.

Loo juures toodud video pärineb väidetavalt eelmisel kuul Tšetšeenia mägipiirkonnas Vedenos toimunud sissivõitlejate ühest tüüpilisest rünnakuoperatsioonist, kus hukkunute seas olid kadõrovlased.

Obamal peaks olema Venemaast läbilõikepilt

Kas kahe päevaga on võimalik tajuda, mis Venemaal tegelikult toimub? President Obama visiit Moskvasse lõpeb homme hommikul, kuid kõik kohtumised (fotol tänane kohtumine Mihhail Gorbatshjoviga, whitehouse.gov) on juba peetud. Ma usun, et USA riigipea ning tema meeskond said selle lühikese ajaga parima läbivaate Venemaast, mis nii kiirelt võimalik saada. Iseasi on küsimus, mis selle teadmisega nüüd pihta hakatakse.

Kui president Medvedev ja peaminister Putin andsid ettekujutuse Kremli ametlikust liinist ning mõlema personaalsest "keemiast", siis kohtumisel Vene opositsioonitegelastega (sealhulgas Boriss Nemtsov, Vladimir Rõzhkov, Garri Kasparov, Gennadi Zjuganov) ei jäänud rääkimata ka riigi kõige valusamad probleemid.

Kuigi Obama kuulutas tänagi , et Venemaal ja USAl on ühised huvid, siis ilma teatud ühisosata väärtuste vallas ei kesta need huvid (ükskõik kui kasutoovad) kuigi kaua. Täpsemini öeldes pole võimalik Külma sõja järgset usaldust kasvatada ilma kasvõi osaliseltki kattuva ideoloogilise ning maailmanägemusliku ühisruumita.

USA presidendi visiidi peamiseks järelduseks näib tõdemus, et suurte loosungite (suhete ümberlülitamine ning Külma sõjaga lõpliku lõpparve tegemine) taga on veel tükk tühja maad. Ühised huvid on küll olemas, kuid neid tõlgendatakse erinevalt. Ehk teisisõnu võib see ühisosa mingil hetkel ootamatult hajuda ja pinged uuesti kasvada.

Näiteks Afganistan. Venemaa on mõistagi huvitatud, et Taliban ei tugevneks Afganistani põhjaosas ega ähvardaks Kesk-Aasiat (eeskätt Tadzhikistan ja Usbekistan). Viimasel ajal on olnud mitmeid kokkupõrkeid islamistide ja Vene piirivalvurite vahel Tadzhikistanis.

Teisalt on Venemaa jällegi huvitatud sellest, et ei Iraani avanemine ega ka Afganistani rahunemine ei toimuks liiga kiires tempos. Kui üldse. Mõlemal juhul on mängus energiapoliitika ning suured geopoliitilised järelmõjud.

Mõjusfääride poliitika on teema, mida Obama püüdis kõigiti kõnelustelt taandada. Samas on selge, et tänane Venemaa juhtkond, kelle meelest Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, vaevalt üleöö ümber mõtleb. Sellest saab kogu ümberlülitamispoliitika suurimaid komistuskive.

Kuid nii või teisiti võib Obama Moskva-visiiti pidada pigem kordaläinuks. Nüüd on vaja suurtele loosungitele tekitada reaalset sisu. See saab olema aga väga keeruline ülesanne. Kui see õnnestub, on võitjaid rohkem kui kaotajaid.

USA-Vene paremad suhted on Eesti huvides

USA presidendi Barack Obama esimene visiidipäev Moskvas (foto: whitehouse.gov) lõi õrna pinnase suhete soojendamiseks Venemaaga. Nagu eeldada võiski, teatasid presidendid täna tuumarelvastuse vähendamise raamotsusest (lõplik lepe tuleb sõlmida enne 5. detsembrit) ning militaarkoostöö osalisest taastamisest. Viimase puhul on huvi keskmes Afganistan.

Ühisel pressikonverentsil teatas Obama kokkuleppest, mille põhjal luuakse kahepoolne komisjon erinevaid valdkondi (alates tuumakoostööst kodanikuühiskonna teemadeni) puudutavate küsimuste arutamiseks. Kuigi suuresti meenutab see 1990ndatel aastatel toiminud Gore-Tshernomõrdini komisjoni töövormi, on see siiski mõningane edasiminek usalduse taastamise suunas.

Presidentide esinemine jättis mulje, et pooled on huvitatud suhete edendamisest ning on valmis selle nimel ka vastutulekuid tegema. President Obama andis siiski mõista, et Georgia territoriaalne terviklikkus ning raketikilbi teema ei saa olla kompromisside sisuks. Kuidas tuumarelvastuse vähendamises lõplikult kokku lepitakse, näitavad lähemad kuud.

Üksikud märgid USA ja Venemaa suhete soojenemisest on kindlasti heaks uudiseks. Pole kahtlust, et oma loomult sisuliselt usalduslikumad ja läbipaistvamad suhted Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahel on ka Eesti huvides.

Samas on selge, et püsivama ning usalduslikuma suhte saavad Moskva ja Washington rajada alles siis, kui sisuline koostööväli laieneb militaarteemadelt teistesse valdkondadesse ning kui Venemaa pöördub tagasi oma põhiseaduses kuulutatud demokraatlike ja õigusriiklike põhimõtete austamise juurde. See käib ka Venemaa hoiakute suhtes oma naabruses.

Tänasest on suuri järeldusi veel väga vara teha. Siiski on hea seegi, et presidendid suutsid erimeelsuste üle vaielda silmast silma ning nähtavasti mitte kõige kehvemate tulemustega. Eks paista, kuidas laabub Obamal homne kohtumine peaminister Putiniga, kellele ta enne visiiti väikese retoorilise maksahoobi andis.

Obama eelseisvast visiidist Moskvasse

Laulupeo melu siin Eestis ja iseseisvuspäeva pidustused USAs ei hajuta siiski täielikult rahvusvahelise elu sõlmuudiseid. Üheks nendest on kindlasti esmaspäeval algav president Barack Obama kahepäevane visiit Moskvasse.

Sellest sündmusest on juba ette palju räägitud. Seisukohad on vastakad. Kohtumise peategelased ise on ühest küljest lootmas reset-nupu toimimist, teisalt kõlavad jällegi vastastikku kerged ribilöögid.

Obama kohtumised president Medvedevi ja peaminister Putiniga mingit põhimõttelist murrangut kaasa ei too. Tõsi, majanduskriis võib olla pisukeseks kaasaaitajaks poolte lähenemisele ning seeläbi üksikutes küsimustes taktikaliste kokkulepete saavutamisele. Seda võib oodata mõningates sõjalise koostöö küsimustes. Olgu see siis START leppe uuendamine või näiteks Afganistani ja Põhja-Korea teema.

Samas pole vähimatki alust arvata, et Obama ja Medvedev jõuaksid suhetes mingile uuele tasandile. Pigem on õigus nendel analüütikutel (eriti Venemaal), kes hindavad kohtumise iseloomu Külma sõja ajast tuttava õhustikuga.

Kuidas saabki eeldada midagi enamat, kui isegi Venemaa president Medvedev on viidanud oma viimastes avaldustes uue Külma sõja võimalikkusele. President Obamal seisab ees tõsine katsumus mitte libastuda oma muutustejanulises hoiakus võimalikele diplomaatilistele pisilõksudele.

Natsismi ja stalinismi võrdsustamine

Just sellisel teemal võttis BBC venekeelsete saadete Londoni stuudio täna õhtul ette pooletunnise diskussiooni otse-eetris, kus lisaks siinkirjutajale osalesid ka Riigiduuma saadik Aleksandr Kozlovski ning tuntud kirjanik Viktor Suvorov.

Ajendi saateks andis OSCE Parlamentaarse Assamblee poolt Vilniuses vastuvõetud resolutsioon, milles kutsutakse liikmesriike üles 23. augustit kuulutama natsismi ja stalinismi ohvrite mälestuspäevaks. Sellega kinnitati Euroopa Parlamendi varasemat otsust.

Saate tarbeks oli tehtud tänavaintervjuusid Venemaalt ning sai ka saatesse helistada. Inimeste arvamused olid erinevad. Kolmest saatekülalisest jäi Kozlovski oma arvamuses üksi. OSCE assamblee Vene delegatsiooni juhina nimetas ta kogu teemat Vene-vastaseks tegevuseks ning mainis, et ilma ohvriteta poleks Stalin ka sõda võitnud.

Kogu selle loo peamiseks sõnumiks on minu arvates siiski diskussiooni olemasolu ning kommunismi kuritegude jätkuv teadvustamine. Mida enam see teema leiab läbivaidlemist, seda rohkem on lootust, et need kuriteod tõepoolest kunagi enam ka ei kordu.

Lihtsalt üks kiri, ilma kommentaarideta

Euroopas algas Rootsi ülemvõim

Esimesed tunnid Rootsi eesistumist Euroopa Liidus on praeguseks juba möödas. Eelolev poolaasta tuleb meie läänenaabritele kindlasti väga tihe ja pingeline, sest ainuüksi tänaseks teada üritused ning kavandatud teemad on muljetavaldavad.

Puudutagu see siis Lissaboni leppe loodetava jõustumisega seonduvat (eeskätt uus Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament), detsembris Kopenhaagenis toimuvat kliimakonverentsi või väga aktuaalseid majanduse elavdamise küsimusi - need on vaid mõned proovikivid. Rääkimata siis "plaanivälistest" rahvusvahelistest sündmustest, mis võivad siia lisanduda.

Eesti hoiab headele naabritele igal juhul pöialt, sest rootslaste ülemvõimu ajal peaksid silutud saama ka mitmed meile olulised küsimused. Eeskätt pean silmas Läänemere strateegia ellurakendamist ning idapartnerluse edasiarendamist. Mõlemad on olulised regionaalse arengu ja stabiilsuse seisukohalt.

Olen ise eeloleval pühapäeval ja esmaspäeval Stockholmis, et juba lähemalt kuulda eesistujatelt endilt prioriteetide täpsustatud jaotust.