Läti valimised ja vaikus Eestis

Juba ülehomme on Lätis parlamendivalimised, mis on lõunanaabritele kindlasti ühed olulisemad alates riigi taasiseseisvumisest. Sisuliselt on kujunenud valik kahe suurema suuna vahel: kas jätkata läänesuunalist sügavamat integreerumist ja majandusreformide elluviimist või pöörduda rohkem oligarhiliste majandushuvide ning idast rohkem mõjutatud poliitika poole.

Läti majanduslik ja poliitiline olukord võrreldes Eestiga on tuntavalt erinev. Üksnes asjaolu, et rahva silmis on kõige populaarsem peaministrikandidaat kriminaalkuriteos kahtlustatav suurettevõtja Aivars Lembergs (teda pooldavad 54% küsitletutest), räägib nii mõndagi. 

Sisuliselt on valimispäeva põhiintriig kahe suurema valimisliidu, peaminister Valdis Dombrovskise (pildil) juhitud paremtsentristliku "Ühtsuse" ja rohkem venemeelsema "Üksmeele" vahel. Viimased küsitlused annavad "Üksmeelele" küll napi edu, kuid valimispäeval võib see muutuda.

Läti president Zatlers on juba teatanud, et annab valitsuse moodustamise õiguse sellele kandidaadile, kes kinnitab Läti teed Euroopa Liidus ja NATOs ning hoolib Rahvusvahelise Valuutafondi ees võetud kohustustest. Seega on Dombrovskisel suured võimalused jätkata peaministrina. Kuid nii või teisiti saab ida orientatsioon Läti sisepoliitikas senisest hoopis suurema mõjujõu.

Arvestades nii kaalukaid valimisi meie lõunanaabrite juures on küll veidi kummaline, et meie avalikus meediaruumis sedavõrd vähe tähelepanu sellele pööratakse. Ootaks Ragnarilt suuremat aktiivsust:)

Lužkovi lahkumine ja Eesti

Täna päeval helistas mulle telekanal PBK ning palus kommentaari Moskva linnapea Juri Lužkovi tagandamisest. Üks küsimus puudutas ka seda, kas Lužkovi lahkumine mõjutab Tallinna ja Moskva suhteid. Mis sellisele küsimusele ikka vastata, suhteid ei rajata linnade ega riikide vahel ju isiklikele tutvustele. Ja kui see nii oleks, siis ei kesta need kaua.

Aga kui veidi tõsisemalt, siis Moskva staažika linnapea vallandamine "usalduse kaotuse" tõttu on selge märk vastuoludest Lužkovi ning Venemaa võimutipu vahel. Lužkov uskus ilmselt lõpuni, et suudab oma mõjujõuga naha päästa, kuid ta eksis. Mis tegelikult selleni viis, teavad ilmselt vähesed. Kuid kuna tegemist on ühe viimase värvikama liidriga Venemaa regiooni eesotsas, kes on sunnitud lahkuma ning et see puudutab palju enam kui üksnes Moskva tulevikku, siis lubage mõned arvamused.

Esiteks tuleb silmas pidada, et Lužkov on sellel aastal juba neljas väga nimekas regiooni liider, kelle Kreml on erru saatnud. Kuna teatavasti pärast Beslani koolitragöödiat 2004. aastal kaotati regiooni liidrite valimised rahva poolt, siis kogu võimutäius kuulub personaliotsuste tegemisel presidendile. Seega ei olnud Lužkov juba mõnda aega poliitik, vaid mõjukas tippametnik.

Niisiis, teatavasti on sellel aastal kaotanud oma magusa ja pikaaegse ametikoha Tatarstani president Mintimer Šaimijev, Baškortostani president Murtaza Rahimov ja Kalmõkkia president Kirsan Iljumžinov. Kõik nad olid oma kohtadel, nagu Lužkov, 1990ndate aastate algusest.

Ma ei julgeks arvata, et see on üks ahel, kuid samas on selge, et Kreml on otsustavalt võtnud käsile kaadripuhastuse regioonide liidrite seas. Seejuures ma ei ole nõus nendega, kes näevad siin vastuolu peaminister Putini ja president Medvedevi vahel. Tandem töötab koos ning ka see otsus oli vähemalt minu allikate kinnitusel omavahel kooskõlastatud.

Miks seda siiski tehti ja pealegi nii jõuliselt? Moskva puhul on mängus korraga mitu olulist tegurit. Esiteks on täielik kontroll Moskva ja mitme teise tundlikuma regiooni üle eluliselt tähtis Putinile ja Medvedevile, et vältida üllatusi 2012. aasta presidendivalimistel ehk võimupasjansi ümbermängimisel.

Moskva on mõistetavalt Venemaa rikkaim regioon, kuhu on koondunud neli viiendikku riigi rahavoogudest. Ka on Moskva läbi Lužkovi naise ehitusfirma seotud Sotši olümpiarajatiste ehitusega, mis on oma graafikutest kriitiliselt maha jäänud.

Lisaks tuleb silmas pidada, et Moskvas tegutsev organiseeritud kuritegevus kontrollib miljardeid varidollareid, mis on siiani olnud Kremli vaateväljast eemal. Kas see toob endaga kaasa suurema arveteõiendamise allilmas, näitab aeg.

On üpris ilmne, et Lužkovi lahkumine võib endaga kaasa tuua tõsise varade ümberjagamise Moskvas. Kas uueks linnapeaks saab Putini lähikonnast Sergei Sobjanin või keegi teine, ei oma otsest tähtsust. Oluline on see, et Peterburi klann on lõpuks jõudnud pealinna kontrolli tippu ning täitmas sellega oma ammust unistust.

Kuid loo alguse juurde tagasi. Siiani on Moskva linnavalitsus olnud üks nendest administratiivüksustest, mille kaudu on Venemaa püüdnud mõjutada suhteid naabrite, sealhulgas Balti riikidega. Lužkov ise on kogunud tuntust paljude šovinistlike avaldustega, kusjuures alles hiljuti Riias käies rääkis ta vene keele kui riigikeele möödapääsmatusest Lätile. Samas oleks väga ennatlik arvata, et Lužkovi lahkumine muudaks põhimõtteliselt Moskva administratsiooni hoiakuid näiteks Eesti või Läti suhtes. Aga elame-näeme.

Naabrite ähvardamine on Moskvale tupiktee

Vene Föderatsiooni kaitseministri Anatoli Serdjukovi äsjane avaldus selle kohta, et vajadusel on Venemaa võimeline vallutama Gruusia vähem kui viie päevaga, on kohatu riigile, kes püüab luua strateegilisi ning toimivaid suhteid NATO ning Euroopa Liiduga. Naabrite ähvardamine on tupiktee, millelt võiks Moskva aega raiskamata tagasi pöörata.

Serdjukov tegi oma avalduse Washingtonis, kus ta muuhulgas pidas kõnelusi oma kolleegi Gates'iga. Selline hoiak pole kahjuks üllatav ning peaks kindlasti olema lääneriikide erilise tähelepanu all. Ma jagan suuresti David Krameri seisukohta, kes eilses The Washington Postis kirjeldas kujunenud olukorda USA-Venemaa suhetes. Tema rõhutatud inimõiguste olukorrale tuleks kindlasti lisada ka Venemaa suhtumine naabritesse, mis on viimasel ajal suhete hindamisel Moskvaga jäänud Lääne radariekraani äärealale.

Kui me räägime Euroopa Liidus näiteks võimalikust tulevasest viisavabadusest Venemaaga, siis on möödapääsmatu, et Venemaa lõpetaks inimõiguste rikkumise, keelustaks seadusega surmanuhtluse (see on 1996. aastast vaid külmutatud), täidaks teisi Euroopa Nõukogu ees võetud kohustusi ning mis kõige olulisem, asuks täitma oma põhiseaduse sätteid.

Kui me räägime NATO ja Venemaa suhete edendamisest, ei saa see olla kuigi vettpidav, kui Venemaa võtab igal võimalusel ähvardada Gruusiat või mõnda teist naabrit. Kindlasti pole ka Iskanderide (fotol) paigutamine Balti riikide vahetusse lähedusse kuigi sõbralik samm.

Rootsis tehakse täna ajalugu

Viimased arvamusküsitlused lubavad oletada, et tänastel Rootsi parlamendivalimistel tuleb võitjaks praegune paremtsentristlik koalitsioon. Nad peaks 349 kohalises Riksdagis võitma vähemalt 175 kohta. See oleks aga esimene väga pika aja jooksul, kui moderaadid ja nende liitlased suudaksid saavutada tagasivalimise võimule.

Teatavasti on Rootsis olnud enam kui 70 aasta jooksul domineerivaks poliitiliseks jõuks sotsiaaldemokraadid. Seevastu paremtsentristlikud moderaadid on tõusnud tugevamalt esile alles viimase kümnendiga ning eriti just praegu, kui peaminister Reinfeldti juhitud valitsus on suutnud olla majanduskriisi tingimustes palju veenvam kui vasakpoolne opositsioon. See on Rootsi kohta väga oluline poliitiline muutus. IRLi sõsarate moderaatide võimalik võit on kindlasti heaks uudiseks:)

Kuid ilmselt kujuneb tänase päeva üheks peamiseks küsimuseks, kui edukas on valimistel immigrantidevastase loosungiga esinev Rootsi Demokraatide partei. Pole välistatud, et nad pääsevad esimest korda ka parlamenti. 

Aga ootame õhtu ära. Igatahes on huvitav jälgida, kui täpselt on arvamusküsitlused tulemust ennustanud.

Eestil hea võimalus Euroopa siseturgu mõjutada

Euroopa Komisjonist peatselt ilmavalgust nägev ühisturu algatus (Single Market Act) pakub Eestile häid võimalusi proaktiivseks tegevuseks ning Euroopa Liidu siseturu tulevikuarengu mõjutamiseks. Üks esimesi samme selles osas oli kindlasti ka tänane konverents Swissotelis, kus vaagiti siseturu seisu Euroopas ning võimalusi Läänemere strateegia raames. 

Iseenesest on Euroopa siseturg ümmarguselt vaid paarkümmend aastat vana, mis pole Euroopa Liidu enda ajalugu arvestades kuigi pikk iga. Seda enam on oluline, et endiselt eksisteerivate turutõkete vähendamisel on Eesti ideed näiteks erinevate digivõimaluste ja e-kaubanduse parema rakendamise kaudu kindlasti laiemalt huvipakkuvad.

Tänasel kohtumisel siseturu voliniku Michel Barnier'ga (fotol) tulid need teemad jutuks. Minu arvates oli oluline, et nii Euroopa Komisjonil kui Eestil on suuresti sama arusaamine siseturu arendamisest. Me ei tahaks näha ühetaolist, vaid ühtselt toimivat turutõketeta avatud siseturgu.

Kirjutasin tänases Eesti Päevaleht Online'is ilmunud arvamusloos, et 2018. aasta eesistumise ajal võiks Eesti tõdeda turutõkete puudumist näiteks kasvõi Läänemere regioonis. Selle saavutamiseks on siiski vaja päris palju jõupingutusi ning ühist mõtlemist kõigilt riikidelt.

Igatahes võtab Euroopa Liidu asjade komisjon lähemal paaril kuul täpsemalt kuulata Eesti valitsuse tegevusi siseturu algatuse erinevates valdkondades. See on koht, kus Euroopas silma paista.

Tatrajant ja inforuum

Aktuaalse Kaamera eilne uudis sellest, kuidas Ida-Virumaal ning mitmel pool mujal Eestis on maad võtnud kergemat sorti tatrapaanika, näitab paraku kujukalt, millises inforuumis elab arvestatav osa Eesti elanikkonnast.

Seda on varemgi ette tulnud, et peamiselt Vene infokanalite haardeulatuses elavad eestimaalased on käitunud teisiti või olnud lihtsamini mõjutatavad massikäitumiseks võrreldes ülejäänud elanikkonnaga. Alles see oli, kui üks linnapea levitas teadet selle kohta, et euro-ootuses Eesti on valmistumas krooni devalveerimiseks. Ka siis oli Ida-Virumaal inimestel arvamus, et raha tuleb kohe ära vahetada.

Selles loos pole paraku midagi uudset. Mis siin inforuumist rääkida, kui meil veel mõnes vene lasteaias õpitakse tähti Lenini piltidega aabitsatest. Minu arvates on Eestis jätkuvalt alahinnatud kaasaegse infomõjutuse võimalusi massiarvamuse kujundamisel. Eriti, kui kõrvuti eksisteerivad vaba ühiskond ning autoritaarne range meediakontrolliga süsteem.

Kahjuks pole midagi muutunud

Eelmisel nädalavahetusel Sotšis toimunud "Valdai klubi" kohtumise tarbeks valmistas Venemaa riiklik uudisteagentuur RIA-Novosti kaks interaktiivset kaarti seoses Venemaa territooriumi ajaloolise muutumisega.  Nendel on näidatud sajandite lõikes Moskva ekspansioonipoliitika kujunemist ja laienemist kuni tänase päevani välja. 

Mõistagi on meile huvitav jälgida, kuidas on käsitletud Eesti "liitmine ja lahutamine" endise impeeriumiga. Nagu näete sellelt kaardilt, siis Eesti iseseisvumist peetakse territooriumi "kaotuseks" ning 1939. aastat (!!!) aga territooriumi tagasivõitmiseks. 1991. aastal aga tekkis "uus" Eesti riik. Selline on siis riigiagentuuri ametlik käsitlus. Minu arvates vajab see väga selgelt meie välisministeeriumi tähelepanu ning vastaval tasemel ka reageerimist. 

Kahjuks näitavad need kaardid (teine kaart räägib suhetest naabritega), et Venemaa ametlikus käsitluses on ekspansionismi mõõde jätkuvalt väga tugev, mis ei luba adekvaatselt hinnata ajaloos toimunut ning määratleda ka seeläbi näiteks usaldusväärsemalt suhteid Balti riikidega, sealhulgas Eestiga. Seni, kuni sellistel kaartidel räägitakse "territooriumite tagasivõitmisest" või "uute riikide" tekkest, seni on väga raske eeldada, et Moskva suhtumine oma naabritesse võiks saavutada usaldusliku ning heanaaberliku mõõtme. 

Eesti suurpäev

Kui eile õhtul jäi meil veidi õnnest puudu, et teha ajalugu, siis täna on tõesti superpäev. Midagi pole öelda - meie võrkpallimeeskond tegi maailma ühele nimekamale - Hollandile tuule alla ning muidugi Kaia suurepärane võit Jelena Jankovici üle USA lahtiste kolmandas ringis oli tõesti muljetavaldav.

Sellised hetked on väikeriigile äärmiselt tähtsad, eriti veel sellises ajavahemikus. Kaia mängis täna üht küpsemat ja parimat mängu, mida mina temalt näinud olen. Keerulistes tingimustes, aga New Yorgis on täna väga tuuline, suutis ta Jankovici jooksutada algusest peale. Olgugi, et teises setis kadus hetkeks kindlus, oli  kiire lõppmäng väga veenev.

Kui Eesti võrkpallimeeskonnal tuleb Hollandiga veelkord kokku minna, et finaalturniiri uks paotada teist korda järjest, siis Kaial on USA lahtiste neljandas ringis vastaseks Patty Schnyder või Yanina Wickmayer. Kui esimesega on Kaial seis 3:0 ja teisega 2:1, pole välistatud ka edasijõudmine veerandfinaali. Igatahes oli tänane mäng Kaialt super!

Kahjuks ei saa seda lugu lõpetada siiski ilma kurvema repliigita. Kõik oleks absoluutselt parim, kui me poleks täna Eestis matnud Afganistanis teenistuskohustuste täitmisel hukkunud nooremseersant Herdis Sikka. Sügav kaastunne tema lähedastele!

Väga huvitav küsitlus Levada Keskuselt

Mõned päevad tagasi avalikustas Moskvas tegutsev Levada Keskus järjekordse avaliku arvamuse uurimise küsitluse tulemused, kus tunti huvi venemaalaste suhtumise vastu Teise maailmasõja alguse, sealhulgas Molotov-Ribbentropi (MRP) pakti kohta.  

Nii näiteks selgub, et MRP sõlmimist toetab täna 33 ja mõistab hukka 22 protsenti vastanutest. 46 protsenti aga ei tea MRPst mitte midagi. Samas teab 36 protsenti salaprotokollide olemasolust ning 41 protsenti pole sellest midagi kuulnud. 11 protsenti on salaprotokollidest kuulnud, kuid peab neid võltsinguks. Seejuures on viimase 5 aasta jooksul kasvanud MRPst mitteteadjate hulk.

Küsimusele, kas Venemaa ja Balti riikide suhted on seotud Venemaa mittesooviga tunnustada nende riikide okupeerimist 1939-40, vastas koguni 45 protsenti pigem jaatavalt. Vaid 15 protsenti leiab, et need sündmused pole omavahel seotud. Seejuures on kõige teadlikum segment 40-54 aastased kõrgema haridusega ja keskmisest parema sissetulekuga mehed.

Venemaalastelt uuriti veel sedagi, kas nad näiteks teavad, et 1939. aasta septembris toimus Brestis Nõukogude ja Saksamaa vägede ühisparaad Poola alistamise puhul.  Umbes viiendik on sellest teadlikud, samas, kui 56 protsenti kuulsid sellest esimest korda.

Mida need numbrid meile ütlevad? Esiteks seda, et vaatamata "võitlusele ajaloo võltsijate vastu" pole venemaalaste arvamused sugugi monotoonselt ühesugused. Eriti huvitav on küsimus MRP ja Vene-Balti suhete kohta, mida on ju nii palju ideoloogiliselt rünnatud. See annab lootust, et aja möödudes me võime ehk vastastikku ületada need keerulised ajaloo sõlmküsimused ja keskenduda üha enam minevikumõjutustest vabade suhete edendamisele. Viimased on aga võimalikud tõesti siis, kui Venemaa ja Eesti suhetest taandub ekspansionistlik imperatiiv.

Euroopa ei tohi olla ükskõikne

Juba mõnda aega on pandud proovile Euroopa ja tegelikult kogu läänemaailma väärtushinnangute tegelik sisu. Kui me ei pööra vähimadki tähelepanu sellele, mis toimub inimõiguste ja kodanikuvabadustega meie ühes suurimas naaberriigis - Venemaal, siis kõik katsed ehitada pragmaatilisi, kestvaid ja vastastikku kasutoovaid suhteid on määratud kokkukukkumisele. Rääkimata siis veel julgeolekuohust, mille Venemaa agressioon Georgia vastu ju selgelt esile tõi.

Eilne päev Moskvas ja mitmel pool mujal Venemaal oli järjekordseks kinnituseks, et Venemaa võimud ei austa oma riigi peamist seadust - konstitutsiooni. Olen liikumisest "Strateegia 31" kirjutanud siin varemgi, viimati kuu aega tagasi. Siinkohal oleks ehk vaid paslik korrata dokumentalist Andrei Nekrassovi (muide, ta oli ka eile koos Euroopa Parlamendi liikmetega Moskvas Triumfi väljakul, nagu videost näete) esmaspäeval ETVs öeldud sõnu, et mitte kaugeltki kõik venemaalased pole autoritaarse võimu pooldajad.

Eesti kahasse teiste Euroopa riikidega püüdleb normaalsete suhete rajamise suunas Venemaaga. Sellest võidaks arusaadavalt kõik. Meil on terve rida lepinguid juba ootevalmis, et neid vaid jõustada. Kuid ükski leping ei sünni ju vaid ühe poole soovil. Vastasel juhul oleks tegemist kapitulatsioonidokumentidega.

Teisalt peaks aga igal ratsionaalselt ning kokkuleppeid austaval kodanikul tekkima küsimus: kui riik ei järgi isegi oma põhiseadust, siis milline on  kindlus, et sõlmitavad lepped leiavad järgimist. Just nii peaks küsima täna iga lääneriik, kes on valmis lühiajalise kasu nimel kõrvale heitma suhete tegelikku strateegilisust määravad väärtushinnangud.

Seepärast on äärmiselt oluline tugevdada lääneriikide sisemist ühtsust ja poliitika järjekindlust suhetes Venemaaga nii kaubanduse edendamisel kui ka pikaajalist kindlust loovate õigusriikluse põhimõtete rõhutamisel. Peaminister Putini äsjane soovitus anda teisitimõtlejatele "vastu pead" ei kõla küll teisiti kui ehe stalinism. Olgu lisatud, et "Strateegia 31" on alati küsinud kogunemisluba ning on alati saanud vastuseks "ei".

Грани-ТВ: 31 августа на Триумфальной