Liibüa uued väljakutsed

Pole midagi öelda, selliseid päevi tuleb ajaloos ikkagi harva ette. 42 aastat diktaatorlikult Liibüat juhtinud kolonel Gaddafi leidis täna oma kuulsusetu lõpu. Tema surma asjaolud on segased, kuid fakt on ilmne - Gaddafit enam pole. Tema verine türannia on minevik. Samas pole sugugi kindel, et loodetud muutused vabama ja parema valitsemisviisi suunas Liibüas on sillutatud tee.

Täna on Liibüas paljudele mõistetavalt juubelduste päev. See on kaheldamatult meeletu vabanemine nendele, kes on pea inimpõlve pidanud kannatama Gaddafi vägivalla all. Kuid samas ei maksa unustada, et Liibüas on ka täna neid, kes peavad Gaddafit kangelaseks ning tema surma NATO või välismaailma teoks. 

See viitab asjaolule, et just lähimad päevad ja nädalad omandavad määrava tähenduse Liibüa lähitulevikku silmas pidades. Sellistel murrangulistel hetkedel on ikka nii, et võitev pool peab looma ühise sisevaenlase kadumisel piisava usaldusfooni, et emotsioonide hajudes rahvuslikku ühtsust tagades edasi liikuda.

Liibüas on täna liikvel palju relvi, mis võivad määrata riigi tulevikku. Need ei pruugi sugugi teenida üksnes üleminekuvalitsuse huve. Liiati, kui endised islamiäärmuslased on täna vabastajate poolel. Samas on ilmne, et just nüüd peaks Euroopa Liit näitama oma initsiatiivi ja olema Liibüa rahvusliku ühtsuse ning riigi tulevikuperspektiivide loomisel kindlaks toeks. Pole kahtlust, et segaduse püsimine või hajuva kodusõja laienemine Liibüas ei ole meie kui Euroopa Liidu huvides.

Intervjuu ERRi portaalile Euraasia Liidu ideest

Kuivõrd on tegu ainult paremat majanduskoostööd taotleva ideega? Või on tegu osaga suuremast geopoliitilisest visioonist?

Euraasia Liidu idee pole sugugi uus. Sellest on vahelduva eduga räägitud Nõukogude impeeriumi lagunemisest saati. Samas on ilmne, et tuleva aasta kevadest Venemaa presidendiks naasvale Putinile näib just endisel Nõukogude avarusel integratsiooni süvendamine ühe peamise prioriteedina eeloleval kümnendil. Siin toimivad korraga nii majanduslikud kui geopoliitilised huvid. Venemaa eliit on õigustatult mures riigi (lähi)tuleviku pärast, mistõttu püütakse “liberaalse impeeriumi” piiride laiendamise ehk kaasaegse “maade kogumise kaudu” leida lahendusi korraga nii geopoliitilistele, majanduslikele kui sotsiaalsetele väljakutsetele.

Kui palju on nimetatud artiklis tunda nn Euraasia liikumise ideoloogide (näiteks Aleksandr Dugini) mõju? Kui suurt mõju need ideoloogid reaalselt Kremli ringkondades Teie hinnangul omavad?

Dugini ja teiste mõju on kindlasti olemas. Kui mitte otsene, siis kaudne kindlasti. Dugin on näiteks olnud autoriteetseks allikaks Venemaa kindralstaabi strateegiate kujundamisel, ta on mõjutanud ka laiemalt Venemaa eliidi mõtlemist. Kuid samal teemal on kirjutanud ja rääkinud ka näiteks Aleksander Solženitsõn. Tõsi, nii Dugini kui Solženitsõni puhul on jutt käinud mitte üksnes majanduslikust, vaid ka poliitilisest integratsioonist. Aga eks üks ilma teiseta pole kuigi toimekas.

Palju on räägitud Putini kunagisest väitest, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Kui adekvaatselt on aga seda lauset teie arvates meedias tõlgendatud? Kas ka praeguse Euraasia liidu ettepanekus võidakse hakata nägema seda, mida eelkõige tõlgendaja ise soovib näha?

Putini sõnad 2005. aastast, kui ta kirjeldas parlamendi mõlema koja ühisistungil peetud kõnes Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kui 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi, pole oma tähendust tänaseks sugugi kaotanud. Seda võib ju tõlgendada mitmeti, kuid üks on selge – Nõukogude Liidu lagunemine lükkas Venemaa globaalses kontekstis suurvõimu positsioonilt teisejärguliste riikide liigasse. Euraasia Liidu kaudu püüab eeskätt Venemaa oma hääbuvat mõjujõudu maailmas kasvatada. Euraasia Liit pakuks Venemaale võimalust mobiilsema ja suurema demograafilise kapitali järele ning võimaldaks Hiina ja Euroopa Liidu vahel nähtavaks jääda. Seejuures saab võtmeteguriks mitte niivõrd Valgevene, Kasahstani, Kõrgõstani või Tadžikistani integreerimine, vaid ikka Ukraina pehmeks rääkimine. Ilma Ukrainata jääb Euraasia Liit poolikuks unistuseks.

Kui edukas ja kiire Putini Euraasia liidu idee rakendamine saab olema - nii majanduslikult kui ka poliitiliselt?

Integratsiooni erinevat laadi projektidest on juttu olnud pidevalt. Ka Putin viitab oma artiklis nendele. Ükski pole õnnestunud siiani nii, nagu seda on kavatsetud. SRÜ on sisuliselt varjusurmas, Venemaa ja Valgevene liitriik elab endiselt vaid paberil, Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliit on aga alles piisavalt noor, et midagi järeldada. Probleemiks on kindlasti riikide väga erinevad kaalukategooriad, suure inertsjõuna taustal olev ajalugu. Vene impeeriumi aladel toimiv integratsioon on paratamatult kõveras Moskva suunas, mistõttu riikide võrdne kohtlemine ei pruugi olla iseenesestmõistetav. Teine probleem on õigusriigi põhimõtete mahatallamine ning demokraatlike institutsioonide nõrkus. Kolmas takistav tegur on pööratu korruptsioon, mis ei luba vabal turumajandusel efektiivselt toimida. Kõik need kolm tegurit ei luba minu hinnangul kiireid tulemusi. Mitte vähemalt sellistes piirides, nagu Putin Izvestia artiklis visandas.

Mida võiks selle idee edasine arendamine ja rakendamine Eesti jaoks kaasa tuua?

Siin on kaks võimalust. Mis saab meil olla selle vastu kui majandus- ja kaubandussuhted idanaabritega muutuvad läbipaistvamateks,  kui õigusriigi põhimõtete realiseerimine vähendaks korruptsiooni ning bürokraatlikke piiranguid. Kui kavandatud sammud viivad just selle tulemuseni, siis võime ka meie Eestis olla oma tuleviku ja heaolu pärast palju muretumad. Üksnes tänaseid eeldusi arvestades on siiski kahjuks suurem võimalus, et integreerumispüüdlus lõpeb nii nagu alati – Venemaa sooviga domineerida. See pole kindlasti mitte uus Nõukogude Liit, kuid autokraatsusega paratamatult kaasaskäiv õigusriikluse eiramine ei loo integraatoritele kuigi helget tulevikuväljavaadet. 

Intervjuu link.

Riigikogu välissuhtlemisest

Viimasel paaril päeval on meie ajakirjanduses (delfi.ee, Õhtuleht, Äripäev jt) justkui imestatud selle üle, et käesoleval nädalal (sic! Riigikogu istungitevaba nädal) on veerand Riigikogu liikmetest erinevates välislähetustes. Üles on loetud reisid ja inimesed ning võetud selle juurde arvamus inimeselt, kes pole ise kunagi kokku puutunud parlamentaarse diplomaatiaga. See eksitav ja pinnapealne käsitlus vajab veidi selgitust. 

Parlamentaarne diplomaatia on lahutamatu osa riigi üldises välissuhtlemises ning sellel on minu hinnangul kasvav tähendus.  Eriti tunnetatav oli see meie liitumise järel NATO ja Euroopa Liiduga. Viimane asjaolu on survestanud ka Riigikogu liikmeid olema paremini ettevalmistatud välissuhtlemises osalemiseks. Kui 1990ndatel aastatel võis keeleprobleem olla suurem, siis täna võib see puudutada vaid üksikuid saadikuid. Samas, kui ma oma kogemuses võrdlen meie saadikuid teiste Euroopa partnerite parlamendisaadikutega, siis siin pole meil miskit vajaka. Eks Riigikogu liige on oma tegevuses vaba, kusjuures hinnangu tema tegevusele annavad valimised.

Küsimus ei ole selles, kas Riigikogu liikmetel on piisavalt sõiduvõimalusi. Riigikogu pole turismifirma, mis jagab tuusikuid. Tuleb mõista, et parlamentaarse diplomaatia roll on ka meil viimasel kümnendil oluliselt kasvanud, mistõttu ka Riigikogu liikmete välisreisid on suures osas seotud nende tegevusega kas välisdelegatsioonides või kohtumistel oma kolleegidega teistest parlamentidest. Tuleb ette ka näiteks osalemisi rahvusvahelistel konverentsidel.

Riigikogu väliskomisjon koordineerib vastavalt välissuhtlemisseadusele parlamendi välistegevust. See tähendab prioriteetide seadmist nii sisus kui eelarves. Ükski parlamendisaadiku tööalane välisreis ei saa toimuda ilma väliskomisjoni esimehe või tema asetäitja vastava heakskiiduta (välja arvatud need reisid, mida tehakse kuluhüvitistest). Ma võin kinnitada, et viimase üheksa aasta jooksul on parlamentaarne välissuhtlemine muutunud pidevalt professionaalsemaks. Kui veel mõne aasta eest käidi Riigikogu lähetusega maratoni jooksmas, siis täna sellised sõidud heakskiitu ei pälvi. 

Riigikogu liikmete kõige olulisem välistegevus on seotud nende osalemisega rahvusvaheliste parlamentaarsete assambleede töös. Nii on näiteks just sellel nädalal kogunemas kahe meile väga olulise assamblee - NATO Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee sügisistungjärgud. Lisaks osalevad Riigikogu liikmed OSCE parlamentaarse assamblee, Balti Assamblee, Rahvusvahelise Parlamentidevahelise Liidu, Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee töös. Nimetatud välisdelegatsioonide aastaeelarve moodustab poole Riigikogu välislähetuste eelarvest. Pole väheoluline lisada, et tuleva aasta mais võõrustab Eesti NATO assamblee kevadsessiooni. See on suurim rahvusvaheline parlamentaarne üritus, mis meil kunagi on toimunud. 

Teine suurem parlamendi välistegevuse valdkond nii sisus kui eelarves (umbes kolmandik) on Riigikogu komisjonide ja tema liikmete välissuhtlus. See puudutab näiteks komisjonide visiite, nagu on sellel nädalal riigikaitse komisjoni visiit Norrasse või väliskomisjoni oktoobri lõppu kavandatav visiit Jaapanisse ja Korea Vabariiki. Euroopa Liidu asjade komisjonil on aastas näiteks kaks suurfoorumit, kus osalevad kõigi liikmesmaade parlamentide Euroopa asjadega tegelevate komisjonide delegatsioonid. Ka see kohtumine on just käesoleval nädalal Poolas.

Lisaks ei maksa unustada, et Riigikogu liikmed on moodustanud üle 40 sõprus- või toetusrühma, mis samuti võimaluste piires (eelarve võimaldab kahte-kolme visiiti aastas) korraldavad visiite sihtriikidesse. Sellel nädalal on kolm liiget Valgevenes ning sügisel on oodata ka Prantsusmaa sõprusrühma visiiti seoses 20 aasta möödumisega parlamentide vaheliste suhete taastamisest.

Riigikogu liikmete välistegevuse tagasiside on mitmetasandiline. Kõige olulisemas lõigus, välisdelegatsioonide töös on meil igal aastal traditsiooniline kohtumine väliskomisjoni ning välisdelegatsioonide juhtide ja liikmetega. Järgmine seesugune kohtumine toimub tuleva aasta algul. Operatiivne info liigub aga pidevalt ja selle käsitlemist ning analüüsimist saab alati muuta paremaks.

Fotol Eesti ja Prantsusmaa parlamentide Euroopa asjade komisjonide delegatsioonide kohtumine 2008. aasta mais. 

Hiina enesekindlus kiirel tõusul

Viimastel nädalatel on Eestis palju räägitud Hiinast. Põhjuseid on olnud mitmeid. Dalai laama visiit Tallinnasse tõmbas palju tähelepanu ning avas seoses Hiinaga ühe keerulise tahu. Kuid see pole kaugeltki ainus teema, mis nii meid kui tegelikult kogu maailma Hiinaga seoses mõtlema paneb.

Vaid mõned aastad tagasi rääkisid analüütikud sellest, kuidas Hiina majandus möödub hiljemalt 2030. aastaks Ameerika Ühendriikidest ja võtab sisse absoluutse juhtpositsioni. 2008. aastal tabas peamiselt läänemaailma finantskriis, mis pole siiani lõppenud.

Võlakoorem on surunud lääneriigid kaitseasendisse ning oma kulutusi kärpima. Samal ajal on Hiina jätkuvalt kiire majanduskasvu tingimustes jõudsalt kasvatanud oma reserve, mis tänaseks küünivad juba 3 triljoni dollarini. Kõige selle taustal on analüütikud hakanud rääkima Hiina hoopis kiiremast esiletõusust, kui seda veel mõned aastad tagasi ennustati. Rahvsuvahelise Valuutafondi arvutuste kohaselt võib Hiinast saada maailma esimene majandus juba aastal 2016.

Erinevatel põhjustel on Lääne taandumine laiemalt Aasia, aga kitsamalt Hiina ees silmnähtav. Täpsemini öeldes on Hiinast saamas maailma üks mõjukeskusi, kellel  on globaalsed huvid ning võimekus neid kaitsta. Hiina on rahvusvahelistes suhetes kiirelt kasvatamas oma enesekindlust ja ka eneseteadlikkust.

Veendusin selles ise paari nädala eest NATO parlamentaarse assamblee delegatsiooni koosseisus Pekingit ja Shanghaid külastades (fotol hetk Hiina 6. soomusdiviisist). Ma olen Hiinas ka varem käinud, Riigikogu väliskomisjoni ametlikel visiitidel 2006. ja 2009. aastal. Juba kaks aastat tagasi panin tähele, et võõrustajate jutt ei puudutanud üksnes unistust harmoonilisest maailmast, kus suured ja väikesed riigid on teineteisest hoolivates suhetes, vaid ka konkreetseid huvisid näiteks Balti regioonis.

Seekordsed kohtumised, millest ehk kõige ilmekam oli jutuajamine asevälisminister Fu Yingiga, rääkisid aga üheselt Hiina hoopis sõnakamast suhtumisest maailmas toimuvasse. Hea diplomaadina tõrjus ta teravaid küsimusi ning ei varjanud Hiina negatiivset suhtumist NATOsse. 1999. aastal toimunud Hiina Belgradi saatkonna ekslik pommitamine NATO õhujõudude poolt on Pekingil veel värskelt meeles.

Samas ei varjanud Fu sugugi ka seda, et Hiinal on endal tõsiseid siseprobleeme ja need on võimudele palju olulisemad väljakutsed kui mõned rahvusvahelised kriisikolded. Majanduse kiire kasv, mis vahet pidamata on väldanud juba viimased 30 aastat, on endiselt Hiina juhtkonna üks peaeesmärke.

Alates 1970ndate aastate lõpust on Hiinas jõudnud keskklassi umbes 250 miljonit inimest. Iga kümnendiga lisandub 100 miljonit. Nende ja ülejäänud sadade miljonite inimeste, aga Hiinas on kokku 1,3 miljardit elanikku, toitmiseks ja vajaduste rahuldamiseks peab keskvalitsus kõvasti pingutama. Sotsiaalsed pinged on juba täna olemas ning nagu ütles asevälisminister Fu, piisab vaid ühest protsendist väga rahulolematutest hiinlastest ehk siis 13 miljonist, et olukord võiks muutuda kriitiliseks.

Hiina on vastakuti väga tõsiste keskkonnaprobleemidega ning seda on hakatud üha enam ka teadvustama. Piisab vaid mainida, et 70 protsendil hiinlastel puudub juurdepääs puhtale joogiveele. Päeval, kui me olime Pekingis, ületas õhusaaste kümnekordselt lubatud taseme.

Kõigi sisemiste väljakutsetega tegelemisel vajab Hiina möödapääsmatult üha uusi ressursse – nii toitu kui energiat. Just sellepärast on Peking eriti viimastel aastatel üha aktiivsemalt laiendanud oma kohalolekut ja huvisid kõikjal maailmas. Ja see on alles algus.

Arvamuslugu ilmus ajalehes Linnaleht.